Algorithms to Live By: The Computer Science of Human Decisions (raamaturetsensioon)

Brian Christian ja Tom Griffiths - "Algorithms to Live By: The Computer Science of Human Decisions"

Arvutiteadus ehk inglise keeles computer science hõlmab enda all rohkem kui lihtsalt arvutiga seotud teadus. Lahendused sünnivad läbi kompromisside, kus küsimusteks on aeg, ruum ja veakindlus. Kui tõhus on sorteerimine ja vaste leidmine? Kui palju on vaja vahemälu, et mahutada piisavalt palju informatsiooni, ilma et midagi läheks kaotsi? Ning kas arvuti leiab läbi algoritmi lihtsalt ühe õige vastuse või on selle taga midagi rohkemat? Kõik need küsimused on pealtnäha seotud tehnoloogiaga, kuid loogika, millel taolised lahendused põhinevad, võib omada rakendust ka meid ümbritsevate probleemide jaoks.

Teos sisaldab 11 teemat, kus autorid toovad ajaloo, uuringute ning tänapäeva kaudu põnevaid tendentse. Kõiki päriselu valemeid seob üks probleem – kuidas teha parim otsus? Isegi kui me ise seda ei märka, siis kasutame argielus n-ö algoritme kui retsepte mingi otsuse langetamiseks. Hasartmängu saalid pole just kõige argipäevasem näide, kuid siinkohal ilustab näidet, et läbi algoritmi saadakse aru millal alustada ja millal lõpetada. Mänguautomaadid toimivad justkui juhuslikul õnnel, kuid lõpetame ühel mängimise kui kaotame ja alustame uuega ning taaskord kordame sama tsüklit. Lõpuks läheme tagasi selle juurde, millega kõige enam võitsime. 

Autorid käsitlesid ka algoritmi, mis paneks paika aja, millal lõpetada otsimine ja teha oma otsus – 37% reegel. Mida suurem on valik seda olulisem on vaja teada, millal lõpetada otsimine, sest mida suurema hulga seest otsida, seda väiksem on võimalus, et leitakse see õige. On lihtsam valida parim kahe seast kui valida parim saja kandidaadi seast. Võimalus panna puusse on esimese puhul kõigest 50%. Otsides aga näiteks parim assistent 100 kandidaadi seast peaks läbi viima täpselt 37 intervjuud, mille põhjal panna paika vastavad standardid ning valida järgmine kandidaat kes nendele vastaks. Ehk peatudes õigel hetkel taandub võimalus 37% peale. Samuti kas keegi on mõelnud kuidas kõige optimaalsemalt sorteerida? Kui võtta riiul täis raamatuid ja alustada nende tähestikulises järjekorras tagasi ladumist, siis kuidas oleks see kõige kiirem? Nimelt raamatute ükshaaval riiulile õigesse kohta panek ei ole kõige optimaalsem. Üks võimalik lahendus oleks jagada raamatud võrdseteks kuhjadeks, mis järjestatakse ning mille järel hakatakse järjestatud kuhjasid omavahel kokku panema kuni saadakse üks järjestatud kuhi, mille riiulisse asetamine pole enam kuigi keeruline. Meetod on igati kasutuses arvutite maailmas kui mergesort tehnika.

Autorite Brian Christian ja Tom Griffiths koostöö selle teose kirjutamisel oli tõeliselt muljetavaldav. Peatükid sisaldasid suuresti erinevaid numbreid ja protsente, mis muutsid lugemise veidikene keeruliseks, kuid humoorikad vürtsikused siin-seal hoidsid meele ärkvel ja põnevil. Ise võiksin veel mainida, et kõigi nende ühiseks jooneks on aga aeg. Me tahame teha midagi optimaalsemalt, kuid millise otsuse me langetame oleneb puhtalt sellest kui palju on meil ajavaru. Kui peame homseks viima läbi pakilise otsuse on tulemusest kasu lõikamise protsent väiksem, aga mööda panemise võimalus samuti väiksem, sest valik on piiratud – enam paremat varianti ei saakski tulla. Muidugi kasutada algoritme kui abistavaid meetodeid inimmaailmas, siis peame arvestama lisateguriga – emotsioonid. See kuidas midagi teeme ei pruugi alati olla seotud efektiivsusega, kuid aga olukorrast tuleneva/mittetuleneva "taustamüraga" või kuidas me oleme parasjagu häälestatud. Kui inimese puhul saab rääkida justkui ratsionaalsusest kui ka irratsionaalsusest, näiteks inimene käitub irratsionaalselt kui emotsioonid juhivad meie käitumist. Arvuti puhul esineb rohkem ratsionaalne pool – mõtestatud tegevused. Tekib küsimus, kas üldse või milles seisneb tehnoloogias irratsionaalsus?

Üldiselt leidub teadlaste maailmas alati midagi huvitav ja uut, mida uurida. Nagu teoses viidatud: „The most exciting phrase to hear in science, the one that heralds new discoveries, is not ’Eureka!’ but ’That's funny.’ ”.

Pilt mingil määral "kapsaks" loetud raamatust, mis sai kasutatuna osta.ee-st ostetud

Veel üks pilt koos lugemise käigus tehtud märgistustega, kus näiteks lilla (mida pildil pole küll hästi näha) märgistas neid kohti, mis kindlasti tuli lisada

Mõtteid Eben Mogleni 1999. aasta artiklist (teema 10)

Eben Moglen on 1999. aastal kirjutanud artikli Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright, mis räägib väga üldistatult öeldes sellest (või siis pigem lausa ennustab seda), kuidas on ning võib hinnanguliselt muutuda tulevikus vabatarkvara kasutus (ning kuidas edeneb selle "liikumine") ja mis saab autoriõigustest. Kui palju nendest hinnangutest on siiski enam-vähem täppi läinud?

ENNUSTUSTEST

Alustades millegi sellisega, mis on vähemalt mingil määral täppi läinud, siis vabatarkvara kasutus ning populaarsus on tõesti selle ajaga väga palju suurenenud ning ühtlasi on see positiivselt muutnud ka paljude arvamust ning innustanud neid vabavaralisi alternatiive otsima ja kasutama. See on positiivselt mõjutanud ka tarkvaratööstust, mis on muutunud avatumaks ja koostööle rohkem orienteeritumaks. Igapäevaselt kasutatakse erinevates sektorites väga suurel hulgal vabavaralisi rakendusi, serverite puhul on väga levinud ja hea valik just vabavaraline operatsioonisüsteem ning ega ka tavalistes arvutites mõne sellise operatsioonisüsteemi nägemine enam haruldus pole – kõik see on tõestus sellele, et vabavara on kõikide nende aastate jooksul pärast selle artikli kirjutamist populaarsust kogunud, arenenud ning väga paljude jaoks ka ainuõigeks valikuks muutunud. Sellegipoolest ei ole kuskile haihtunud ka piirangutest pungil omandvara – leidub siiski ka palju neid, kes erinevatel põhjustel seda eelistavad või arvatavasti pigem sellega lihtsalt "harjunud" on. Seetõttu on ikka segase näitena maailmaga võrreldes selline olukord, et kui riistvara on justkui loodus, mis on üpris kindlalt paika pandud, ning tarkvara on justkui inimesed ja nende olemus või loomus, mis on "paindlik", siis juhul kui kõike seda loova poolega seonduvat omatakse, piiratakse ja pannakse kindlalt paika, tekibki olukord, et mingil hetkel pole enam hästi võimalik midagi uut luua või olemasolevale lisada – tekivad probleemid vabaduse ja kontrolliga. "Väga piiravate tingimustega kinnise lähtekoodiga kellelegi kuuluvat tarkvara", mis justnimelt tarkvara vaba arengut ja innovatsiooni piirab, toodetakse ja hoitakse aga siiani palju – seega pole täppi läinud see, et vabavara liikumine intellektuaalomandisüsteemi, autoriõigusi või kinnise lähtekoodiga tarkvara täielikult troonilt tõukaks.

KONKREETSEMALT AUTORIÕIGUSTEST

Autoriõigustega seonduvast aga nii palju, et kuigi need pole kuskile kadunud, siis võib-olla on ikkagi aru saadud sellest, millist mõju need võivad avaldada juhul, kui nende kehtivusaeg on väga pikk. Selle umbes 20-aastase perioodi jooksul on kindlasti vabavara näitel nähtud seda, kuidas liigsete piirangute puudumine mõjub positiivselt innovatsioonile, tarkvara arengule ning ühtlasi arengu kiirusele ning erinevate (rohkemate) variantide tekkele. Need olid ühtlasi umbes need punktid, mida ka Moglen välja tõi, olles skeptiline selle kohta, mida selline reguleerimine negatiivselt mõjutab ning kuidas see tarkvaraarendust ja turgu pidurdada/mõjutada võib. Seega väitiski ta, et tarkvara käsitlemine omandina toob halva tarkvara tekke. Maailm meie ümber muutub, kuid piiranguid tekitava paberimajanduse ja igasuguste õiguste (omamise) tõttu pole võimalik ajaga vabalt kaasas käia, et luua innovaatilist ja piiranguteta tarkvara, millest kõik kasu saaksid. Siiski, tänu vabatarkvara levikule, on tulnud palju alternatiive omandvarale, mis ühtlasi tähendab seda, et need alternatiivid on sellised, mis pole absurdsete piirangute ja tingimustega ja soodustavad nendest edasi arendamist. Täiendavalt aitab tegelikult juba ka see, kui inimesed autoriõiguste pika kestvusaja ja sellisel kujul olemasolu kohta arutavad ning seda teemat aeg-ajalt tõstatavad, sest iial et tea, kui see võib pikemas perspektiivis ka asju suuremas mahus muutma hakata. Hetkel on autoriõigused erinevates riikides natukene erinevalt reguleeritud, kuid ei saa lootust kaotada, et ehk tulevikus nende kestvusaeg taas üle vaadatakse ja uuesti hinnatakse (sõltuvalt hetkeolukorrast ja arengust, arvestades sellega, mis on tuleviku ja innovaatilisuse jaoks parim).