IT ja eetika (teema 15)

Uusi tehnoloogilisi lahendusi saab kasutada erinevatel otstarvetel. Sellega on võimalik teha palju head – muuta inimeste elu kergemaks, mugavamaks – luua üldiselt midagi revolutsioonilist. See kõik oleks väga hea, kui seda tehtaks nii, et inimeste privaatsus ja ka muud eetikaga seotud küsimused sellega ei kannataks, ehk järgitaks justkui sellist kindlat „reeglit“ või „head tava“. Vaatleme lähemalt IT ja eetika seost.

Kuigi eelnevalt sai juba välja toodud, et tehnoloogia abil on võimalik teha nii head kui halba, siis jäi vaatluse alt veel hetkel välja küsimus, kas tehnoloogia iseenesest saab olla eetiline või ebaeetiline. Kuna erinevad lahendused või tehnoloogiad täidavad seda, mida keegi inimene on neile ette andnud, siis ei saa minu arust tehnoloogia ise eetiline või ebaeetiline olla. Küll aga saab eetiline või ebaeetiline olla see, mismoodi seda kellegi poolt kasutatakse, ehk kasutus. Ühesõnaga saab mingi tehnoloogia muutuda relvaks alles kellegi käes. Tehnoloogia kui mingite teadmiste, oskuste või lahenduste näol võib ka mingi pahavaraline lahendus olla väga hästi arendatud ja nutikas – mõnikord on vaja ka „halva eesmärgiga“ programme ja muud sarnast arendada, et leida potentsiaalseid ohukohti, mida lahendada. Kuigi ma leian, et tehnoloogia iseenesest ei ole eetiline või ebaeetiline, vaatlen ma siiski lähemalt (uuendusliku) tehnoloogia (abil valminud programmide, platvormide ja muu sarnase) eetilist ja ebaeetilist kasutust.

Eetiline kasutus võib olla näiteks hariduse jagamise ja edendamise eesmärkidel, kus ei proovita kasutaja arvelt salaja kasu lõigata. Erinevad uued lahendused, sh juturobotid, e-päevikud ja kõiksugu (kiir)koolitusi pakkuvad veebilehed või platvormid võimaldavad peaaegu igaühel õppida selgeks midagi uut, olenemata sellest, kus nad parasjagu asuvad. Samuti saab uuenduslikke lahendusi kasutada heal eesmärgil ka tervishoius, võimaldades paremat teenust patsientidele tänu info kättesaadavusele patsiendi kohta – see hoiab ära patsiendile valede rohtude andmise, mis võivad tekitada allergilisi reaktsioone, või siis annab erakorralises olukorras parema aimduse, milles võib üldse asi olla (kas seda on ka varem juhtunud ning kas patsient vajab näiteks hoopis kiiresti mingit kindlat ravimit). See kõik toimib korrektselt ja eetiliselt vaid siis, kui isikuandmeid kasutatakse õiglaselt ning vaid teenuse/abi osutamise eesmärgil.

Ebaeetiliseks võib pidada sellist kasutust, kus vajatakse millegi (nt teenuse) toimimiseks inimeste andmeid, kuid ei kasuta neid vastutustundlikult. Sellised on tihti erinevad sotsiaalmeediaplatvormid, näiteks Facebook (ja üldiselt ka teised Meta platvormid või rakendused), mis küll väidavad, et hoiavad kõikide kasutajate andmeid privaatsena, kuid tegelikkuses paljude allikate informatsiooni ja teadmiste põhjal seda ei tee. Kõige halvemaks teebki selle asjaolu see, et selle teenuse kasutamiseks on enda andmete sisestamine oluline. Loomulikult on see inimese enda valik seda üldse kasutada, kuid see kaotab natukene kaalu seetõttu, et inimestele väidetakse, et nende andmeid on hästi hoitud – kui oleks ametlikult platvormi enda poolt öeldud, et andmed pole privaatsetena hoitud ning seejärel inimene teeb otsuse seda siiski kasutada, on asjaolud teised ning see on mõnes mõttes võib-olla ka ühiskonnanormidega rohkem kooskõlas (ehk see käitumine sel juhul pole nii ebaeetiline kui kasutajatele valetamine). Kokkuvõttes oli ju sellise lahenduse, mida tehnoloogia võimaldab, idee inimesi ühendada, mitte nende tagant varastada?

IT tugilahendused Eestis (teema 13)

Selle jaoks, et võimaldada võimalikult paljudel erinevatel inimestel arvutit (ja ka muid seadmeid) kasutada, on oluline tagada neile vajalikud tugilahendused. Vaatame, kuidas sellele Eesti vaatest läheneda võiks.

Tarkvaralisi lahendusi, mis soodustavad arvuti kasutamist, võiks käsitleda kui tavalisi (tehnoloogilisi) lahendusi, sest nendest võivad kasu saada kõik – nende kättesaadavust ja kasutamist ei peaks piirama ning neid ei peaks liigitama vaid erivajadustega inimeste abivahenditeks. Kui lisad ei häiri, siis on pigem parem kui neid on rohkem kui vähem. Ka „imeliku“ funktsionaalsusega programme, tarkvarasüsteeme ja muid lisasid võib saada kasutada mitmeotstarbeliselt – kõigi poolt. Ka nendel inimestel, kel on neid abivahendeid vaja, on kergem, kui kõik on pigem kergesti kui raskesti kättesaadav või siis tarkvarast rääkides juba näiteks operatsioonisüsteemi integreeritud ning mitte olema saadavad vaid lisatasu eest. Eraldi programmide jm tootjad võiksid samuti teha neid erinevaid operatsioonisüsteeme, platvorme ja igasugust riistvara silmas pidades – valik ei peaks olema sellepärast liiga rängalt piiratud. Kõige parem olekski, kui saaks tavalised tooted teha võimalikult sobivaks kõigile – ideaalne lahendus pole nii aga kunagi võimalik, ja arvatavasti poleks isegi siis, kui midagi spetsiifilisemalt tehakse.

Tarkvaratootjatele tuleks teada anda ja rõhutada, millised on täpsemad vajadused, mis programme ja muid lisasid on veel vaja. Seetõttu oleks riigi poolt hea, kui sellistest mõtetest erinevatele tarkvara kui ka riistvara tootjatele teada antakse ja neid vajadusel ka rahastatakse (eriti nt neid, mis on spetsiifiliselt eesti keelega seotud ja ei saa olla täiesti universaalsed). Selliste üldisemate tarkvaraliste lahenduste realiseerimise ühekordsed kulud nende laia haarde tõttu (ehk paljud saavad kasu) võiksid olla riigi kanda.

Lisaks vajavad kindlasti rahastamist spetsiifilisemad seadmed, mida inimestel tuleb osta, ehk näiteks erilised spetsiifilised klaviatuurid, hiired ja muu selline, mida suurtes kogustes ei toodeta või mis sisaldavad mingit kallist tehnoloogiat ning on juba seetõttu kulukad. Rahastamise puhul võiks vaadata, kas on olemas mingeid rahastusprogramme või  projekte (nt Euroopa Liidu), mille raames näiteks kasvõi koostöös teiste riikidega üldisemaid lahendusi nõudvaid probleeme lahendada. Teha võiks ka vastavaid ettepanekuid. Suure tõenäosusega tuleks raha eraldada peamiselt erasektori poolt maksudega täidetud riigieelarvest kui muid projekte ja rahastusprogramme ei ole, sest muud head rahastusallikad puuduvad. Võimalik, et sellega peaks tegelema mitu ministeeriumit koostöös, kellest üks on näiteks sotsiaalministeerium. Kaaluda tuleks seda, et riik teeb erivajadustega inimestele mõeldud lahendustele ning seadmetele soodustusi või korvab kallite toodete soetamise muul moel (teistsugused toetused, maksusoodustused). Väiksemate lisade puhul, mida saaks integreerida olemasolevatele välisseadmetega, võiks jällegi tootjatele nendest teada anda ning lasta neil need lisada ja kasvõi normiks teha (nii et nt teatud tooteliinid neid alati sisaldavad) – see on ka erivajadustega inimestele kergem, kui saaks hakkama „tavaliste“ ja ka soodsamate seadmetega, mis on olemas igal pool, kuid kõik sõltub täpsemalt vajadusest ning iga puhul pole selline lähenemine võimalik.

Kasutatavus veebis – näidetega (teema 12)

Üks olulistest asjadest, millele millegi loomise puhul keskenduda tuleb, on kasutatavus – kui mingit veebilehte, teenust või rakendust on raske kasutada või selle kasutamine pole meeldiv, siis on suur tõenäosus, et kasutaja leiab mõne parema või mugavama alternatiivi.

POSITIIVNE NÄIDE

Tuua välja midagi sellist, mis oleks väga hea või lausa ideaalse kasutatavusega, on raske, kuid kui rääkida positiivsetest kogemustest, siis on arvatavasti väga lihtne kasutada YouTube’i, juhul kui keskenduda seal peamiselt ainult sisu tarbimisele. Videote haldamise ja postitamisega on pilt juba aga natukene kirjum (vähemalt minu arust see vanasti selgem). Videote vaatamiseks on vaja aga kirjutada otsingusse vaid mingid märksõnad, vaadata mida on postitanud tellitud kanalite poolt, vaadata erinevates kategooriates olevaid videoid või klikkida automaatselt soovitatud videotele. Kõik nupud on üldiselt väga aimatavates kohtades ning ei vaja isegi väga õppimist, millest saab järeldada ka seda, et üldise kasutamise poolest on see tõhus ja meeldejääv. Vigu teha pole eriti lihtne ning nende korrigeerimine ei tohiks väga vaevarikas olla. Seega võib üldiselt sellega üpriski rahule jääda. Kui midagi häirib, siis on need arvatavasti reklaamid, mida tänapäeval ei saa isegi enam pärast kolme sekundit vahele jätta ning need võivad ka muud sisu katta. See probleem on aga lahendatav kas Premium’i ostmise või teiste YouTube’ile mittemeeldivate viiside kaudu.

Tegelikult on mugav kasutada ka väga paljusid erinevaid ostu-müügi lehti, kus otsimine ning filtrite kasutamine on lihtne ja enesestmõistetav ning ühegi toimingu tegemine ei vaja lisanduvat abi.

NEGATIIVNE NÄIDE

Kui mõelda halvematele kogemustele, siis tuleb esimesena pähe Digilugu, mis nüüd on küll asendatud Patsiendiportaaliga. Digilugu oli oma välimuselt juba väga vanaaegne ning niimoodi väga pikka aega. Väga keeruline oli selles navigeerida, sest täpselt polnud aru saada, kust midagi leida. Mõni menüü nägi välja selline, et sinna ei peakski kasutaja sattuma või et see pole veel valmis. Kui keskenduda Nielseni komponentidele, siis õpitavuse koha pealt oli selle lehega nii, et pärast pikemat kasutamist sai selgeks kus midagi asus, kuid see ununes väga kiiresti. Seega pärast pikemat vahet pidi hakkama jälle otsast peale lehte tundma õppima hakkama ning seega oli probleeme ka meeldejäävusega. Tõhusus polnud samuti parim, sest paljud tähtsad menüüd peitusid teiste valikute sees ning nendeni jõudmiseks pidi tihti palju niisama klõpsima. Suure tõenäosusega polnud lehe veakindlus ka suurepärane, sest juba harjumatu kasutajaliidese tõttu polnud nende tegemine võimatu. Üldine kasutuskogemus rahulolu poolest oli üsna keskpärane või pigem isegi kehv, kuid see leht ise oli enda põhimõtte poolest väga vajalik ning on positiivne, et see uuendatud Patsiendiportaaliga asendati.

Lisanäitena toon välja ka Facebook’i seadete muutmise pärast seda kui osad valikud viidi üldisesse Meta „kontokeskusesse“ ning mõni jäi Facebook’i enda seadete alla. Kuna erinevad seaded ja valikud on laiali erinevates kohtades, siis on neid väga raske leida isegi pärast pikemat kasutamist, ehk jällegi on selle kasutama õppimine ning meelde jätmine raske. Seega pole selle kasutamine ka tõhus ega liialt meeldiv.