IT ja eetika (teema 15)

Uusi tehnoloogilisi lahendusi saab kasutada erinevatel otstarvetel. Sellega on võimalik teha palju head – muuta inimeste elu kergemaks, mugavamaks – luua üldiselt midagi revolutsioonilist. See kõik oleks väga hea, kui seda tehtaks nii, et inimeste privaatsus ja ka muud eetikaga seotud küsimused sellega ei kannataks, ehk järgitaks justkui sellist kindlat „reeglit“ või „head tava“. Vaatleme lähemalt IT ja eetika seost.

Kuigi eelnevalt sai juba välja toodud, et tehnoloogia abil on võimalik teha nii head kui halba, siis jäi vaatluse alt veel hetkel välja küsimus, kas tehnoloogia iseenesest saab olla eetiline või ebaeetiline. Kuna erinevad lahendused või tehnoloogiad täidavad seda, mida keegi inimene on neile ette andnud, siis ei saa minu arust tehnoloogia ise eetiline või ebaeetiline olla. Küll aga saab eetiline või ebaeetiline olla see, mismoodi seda kellegi poolt kasutatakse, ehk kasutus. Ühesõnaga saab mingi tehnoloogia muutuda relvaks alles kellegi käes. Tehnoloogia kui mingite teadmiste, oskuste või lahenduste näol võib ka mingi pahavaraline lahendus olla väga hästi arendatud ja nutikas – mõnikord on vaja ka „halva eesmärgiga“ programme ja muud sarnast arendada, et leida potentsiaalseid ohukohti, mida lahendada. Kuigi ma leian, et tehnoloogia iseenesest ei ole eetiline või ebaeetiline, vaatlen ma siiski lähemalt (uuendusliku) tehnoloogia (abil valminud programmide, platvormide ja muu sarnase) eetilist ja ebaeetilist kasutust.

Eetiline kasutus võib olla näiteks hariduse jagamise ja edendamise eesmärkidel, kus ei proovita kasutaja arvelt salaja kasu lõigata. Erinevad uued lahendused, sh juturobotid, e-päevikud ja kõiksugu (kiir)koolitusi pakkuvad veebilehed või platvormid võimaldavad peaaegu igaühel õppida selgeks midagi uut, olenemata sellest, kus nad parasjagu asuvad. Samuti saab uuenduslikke lahendusi kasutada heal eesmärgil ka tervishoius, võimaldades paremat teenust patsientidele tänu info kättesaadavusele patsiendi kohta – see hoiab ära patsiendile valede rohtude andmise, mis võivad tekitada allergilisi reaktsioone, või siis annab erakorralises olukorras parema aimduse, milles võib üldse asi olla (kas seda on ka varem juhtunud ning kas patsient vajab näiteks hoopis kiiresti mingit kindlat ravimit). See kõik toimib korrektselt ja eetiliselt vaid siis, kui isikuandmeid kasutatakse õiglaselt ning vaid teenuse/abi osutamise eesmärgil.

Ebaeetiliseks võib pidada sellist kasutust, kus vajatakse millegi (nt teenuse) toimimiseks inimeste andmeid, kuid ei kasuta neid vastutustundlikult. Sellised on tihti erinevad sotsiaalmeediaplatvormid, näiteks Facebook (ja üldiselt ka teised Meta platvormid või rakendused), mis küll väidavad, et hoiavad kõikide kasutajate andmeid privaatsena, kuid tegelikkuses paljude allikate informatsiooni ja teadmiste põhjal seda ei tee. Kõige halvemaks teebki selle asjaolu see, et selle teenuse kasutamiseks on enda andmete sisestamine oluline. Loomulikult on see inimese enda valik seda üldse kasutada, kuid see kaotab natukene kaalu seetõttu, et inimestele väidetakse, et nende andmeid on hästi hoitud – kui oleks ametlikult platvormi enda poolt öeldud, et andmed pole privaatsetena hoitud ning seejärel inimene teeb otsuse seda siiski kasutada, on asjaolud teised ning see on mõnes mõttes võib-olla ka ühiskonnanormidega rohkem kooskõlas (ehk see käitumine sel juhul pole nii ebaeetiline kui kasutajatele valetamine). Kokkuvõttes oli ju sellise lahenduse, mida tehnoloogia võimaldab, idee inimesi ühendada, mitte nende tagant varastada?

Ühest turvariskist ning selle maandamisest (teema 14)

Rääkides turvariskidest, võivad väga suure mõjuga olla phishing-ründed, mis proovivad petlikke e-kirjade või veebilehtedega inimesi meelitada jagama oma isiklikku teavet, näiteks pangakonto informatsiooni, krediitkaardi numbreid või sisselogimisandmeid ehk kasutajanimesid ja paroole. Veebilehed, mille kaudu andmeid varastatakse, proovitakse muuta võimalikult sarnaseks mõne tuntud ettevõtte omale ning saadetakse siis näiteks e-kiri, mis selle veebileheni viib. Ka lingid võivad olla väga sarnased ning raskesti eristavad. (1)

See rünnak võib paljudele tunduda üks kõige lihtsamini ära hoitavatest, kuid ometigi langevad selle lõksu väga paljud inimesed – peamiselt võib kuulda selle osta langenute lugusid just vanemate inimeste, väga hooletute, häid (ehk peamiselt absurdseid) pakkumisi tagaajavate või (kõiksugu mitteametlikke) „turvahoiatusi“ uskuvate inimeste kohta.

„Mitnicki valemi" kolm komponenti

Tarkvara koha pealt võiks selliseid rünnakuid maandada head e-kirjade filtrid, mis sellistel kirjadel inimesteni üldse jõuda ei lase. Samuti on abi sellest, kui võltsitud veebilehtede puhul oleksid hoiatused, kus siis näiteks viidatakse asjaoludele, et kas veebilehe link ei ole täpselt sama varem külastatud veebilehega või puudub turvaline ühendus. Teisejärguliseks abiks tuleb ka see, kui igal pool kasutatakse mitmetasemelist autentimist, sest siis isegi vale käitumise korral jääb rohkem aega enda konto, mille sisselogimisandmed võivad olla ohus, kaitsmiseks. Kahtlaste manuste või muude failide korral aitavad turvalisust tagada erinevad viirusetõrjed, mis selliseid ohte oskavad tuvastada. Ka veebilehitseja ise ei pruugi lasta kahtlaseid faile juba alla laadida või vähemalt teavitab nende potentsiaalsest ohust.

Koolitus on arvatavasti sellise rünnaku ohvriks mittelangemisel kõige olulisem. Esiteks tuleb aru saada selle pettuse olemusest ning vaadata näiteid üldistest kirjadest, mis seda pettust sisaldavad. Kui on parem arusaam pettusest ning selle toimimisest, siis püsib ka inimesel endal rohkem kuklas mõte, et kas ma hoian enda andmeid piisavalt enda teada ning kas ma sisestan neid ikka õigetesse ja turvalistesse kohtadesse – selline mõtlemine võib viia vajalike lisakontrollideni, mis õigsust ja turvalisust tagavad. Koolitus peab seetõttu käsitlema isiklike andmete jagamise teemat ning mõistetavaks tegema nende privaatsena hoidmise vajaduse. Ka ülimalt „ahvatlevate“ kirjade puhul tuleb püsida väga skeptilisena. Kuna tihtipeale kipuvad väga kergeusklikud olema just vanemad inimesed, siis tuleb seda neile eriti palju rõhutada.

Reeglite koha pealt oleks mõistlik paika panna see, et vähegi kahtlasemate e-kirjade puhul ei tohi avada ei manuseid ega linke ning veebilehti tasub vajadusel avada ise (ehk kirjutada link ise), et veenduda selles, et minnakse õigele veebilehele ning sellega ei oleks võimalik kellelgi teisel lihtsasti manipuleerida. Lisaks ei tohi jagada üleüldiselt enda sisselogimisteavet ega ka muud isiklikku teavet mitte kellegagi – mitte ükski ametlik ettevõte ei palu enda kliendil seda sellistel viisidel teha. Kahtlaste kirjade laekumisest ning nende ohust võiks teavitada ka teisi (nt lähedasi või firmas töötades teisi firmas töötavaid) inimesi, kes arvatavasti sellega nii kursis pole.

Viited

1. https://www.cloudflare.com/learning/access-management/phishing-attack/

IT tugilahendused Eestis (teema 13)

Selle jaoks, et võimaldada võimalikult paljudel erinevatel inimestel arvutit (ja ka muid seadmeid) kasutada, on oluline tagada neile vajalikud tugilahendused. Vaatame, kuidas sellele Eesti vaatest läheneda võiks.

Tarkvaralisi lahendusi, mis soodustavad arvuti kasutamist, võiks käsitleda kui tavalisi (tehnoloogilisi) lahendusi, sest nendest võivad kasu saada kõik – nende kättesaadavust ja kasutamist ei peaks piirama ning neid ei peaks liigitama vaid erivajadustega inimeste abivahenditeks. Kui lisad ei häiri, siis on pigem parem kui neid on rohkem kui vähem. Ka „imeliku“ funktsionaalsusega programme, tarkvarasüsteeme ja muid lisasid võib saada kasutada mitmeotstarbeliselt – kõigi poolt. Ka nendel inimestel, kel on neid abivahendeid vaja, on kergem, kui kõik on pigem kergesti kui raskesti kättesaadav või siis tarkvarast rääkides juba näiteks operatsioonisüsteemi integreeritud ning mitte olema saadavad vaid lisatasu eest. Eraldi programmide jm tootjad võiksid samuti teha neid erinevaid operatsioonisüsteeme, platvorme ja igasugust riistvara silmas pidades – valik ei peaks olema sellepärast liiga rängalt piiratud. Kõige parem olekski, kui saaks tavalised tooted teha võimalikult sobivaks kõigile – ideaalne lahendus pole nii aga kunagi võimalik, ja arvatavasti poleks isegi siis, kui midagi spetsiifilisemalt tehakse.

Tarkvaratootjatele tuleks teada anda ja rõhutada, millised on täpsemad vajadused, mis programme ja muid lisasid on veel vaja. Seetõttu oleks riigi poolt hea, kui sellistest mõtetest erinevatele tarkvara kui ka riistvara tootjatele teada antakse ja neid vajadusel ka rahastatakse (eriti nt neid, mis on spetsiifiliselt eesti keelega seotud ja ei saa olla täiesti universaalsed). Selliste üldisemate tarkvaraliste lahenduste realiseerimise ühekordsed kulud nende laia haarde tõttu (ehk paljud saavad kasu) võiksid olla riigi kanda.

Lisaks vajavad kindlasti rahastamist spetsiifilisemad seadmed, mida inimestel tuleb osta, ehk näiteks erilised spetsiifilised klaviatuurid, hiired ja muu selline, mida suurtes kogustes ei toodeta või mis sisaldavad mingit kallist tehnoloogiat ning on juba seetõttu kulukad. Rahastamise puhul võiks vaadata, kas on olemas mingeid rahastusprogramme või  projekte (nt Euroopa Liidu), mille raames näiteks kasvõi koostöös teiste riikidega üldisemaid lahendusi nõudvaid probleeme lahendada. Teha võiks ka vastavaid ettepanekuid. Suure tõenäosusega tuleks raha eraldada peamiselt erasektori poolt maksudega täidetud riigieelarvest kui muid projekte ja rahastusprogramme ei ole, sest muud head rahastusallikad puuduvad. Võimalik, et sellega peaks tegelema mitu ministeeriumit koostöös, kellest üks on näiteks sotsiaalministeerium. Kaaluda tuleks seda, et riik teeb erivajadustega inimestele mõeldud lahendustele ning seadmetele soodustusi või korvab kallite toodete soetamise muul moel (teistsugused toetused, maksusoodustused). Väiksemate lisade puhul, mida saaks integreerida olemasolevatele välisseadmetega, võiks jällegi tootjatele nendest teada anda ning lasta neil need lisada ja kasvõi normiks teha (nii et nt teatud tooteliinid neid alati sisaldavad) – see on ka erivajadustega inimestele kergem, kui saaks hakkama „tavaliste“ ja ka soodsamate seadmetega, mis on olemas igal pool, kuid kõik sõltub täpsemalt vajadusest ning iga puhul pole selline lähenemine võimalik.

AI ja muusika tarbimine ning loomine (vabablogimine 5)

Vaikselt on kujunenud juba 4-päevane postitamise „streak“ vabablogi, iganädalase blogi, raamaturetsensiooni ja selle praeguse vabablogi postituste näol, kuid see postitus siin sündis peamiselt sellepärast, et sain täna Spotify’lt e-kirja, et mulle on loodud uued isikupärastatud esitusloendid. Seetõttu mõtlesin, et oleks väga hea visata pilk sellele, kuidas AI mõjutab muusika tarbimist (näiteks just selliste esindusloendite koostamise näol) kui ka muusika loomist.

MUUSIKA TARBIMINE

Lisaks Spotify’le pakub häid isikupärastatud ja „targalt läbi mõeldud“ soovitusi ka Apple Music (kuid see on üsna hiljutine uuendus). Nad kasutavad AI-d, spetsiifilisemalt masinõpet, selleks, et analüüsida kasutaja kuulamisharjumusi, täpsemalt kuulatud muusikat näiteks žanri ja meeleolu poolest, otsimisajalugu, vahele jäetud, ehk skip'itud laule ning soovitada selle põhjal muid tõenäoliselt meeldivaid (kuulamata) laule või koostada esitusloendeid. Ka olemasolevatele esitusloenditele oskab nt Spotify lisada juurde esitusloendis olevatele lauludele sarnaseid palasid. Ühesõnaga proovitakse aimu saada kuulaja muusikamaitsest ning selle põhjal rohkem potentsiaalselt meeldivaid teoseid soovitada. Proovisin kunagi kasutada Spotify asemel ka YouTube Music’ut, kuid seal jäi kõvasti vajaka headest soovitustest eelnevalt kuulatu põhjal (… vähemalt tol ajal). Välismaal on Spotify Premium kasutajatel olemas ka Spotify DJ, mis Spotify sõnul „tunneb sinu muusikamaitset nii hästi, et see oskab valida, mida sulle esitada“ (1). Samuti kommenteerib see ka lühidalt teoseid ja nende esitajaid – nagu päris DJ. Kokkuvõttes on vähemalt minu arust sellised personaliseeritud ja suhteliselt täpsed soovitused muutnud uute laulude leidmise palju mugavamaks ning tekib vähem neid hetki, kus ei tea, mida kuulata.

MUUSIKA LOOMINE

Lisaks võib AI aidata ka muusika loomisel, näiteks luua uut muusikat kas siis täiesti nullist või mingi sisendi alusel. Üks viisidest on veel olemasolevat muusikat analüüsida ja sealt vajalikku informatsiooni ammutada – sellise informatsiooniga saab koostada näiteks remix’e ja mashup’e. Niimoodi saab AI genereerida ka uut lüürikat, ehk uusi laulusõnu. Suur abi on ka muusika produtseerimisel, kus AI saab anda soovitusi ja tagasisidet – näiteks mingite kõrvalekallete osas, mida inimese kõrv ei pruugi võtta. Kuigi see kõik on väga tore, siis esineb probleeme selles, et tekivad küsimused, kellele selline AI-genereeritud muusika kuulub ning kuidas erinevaid kaasnevaid autoriõigustega seonduvaid küsimusi lahendada. (2)

Kuid võib-olla ongi tulevik selline, et suur osa muusikast ongi just AI-genereeritud või siis AI ja inimese „koosloome“, eriti arvestades seda, et viimasel ajal jääb mulje, et vaikselt hakkavad laulukirjutajatel ideed otsa saama ja väga palju „kirjutatakse üle“ just vanemaid palasid. Kui eelnimetatud autoriõigustega seonduv küsimus saaks konkreetse vastuse, oleks oluliselt kergem sellel teemal edasi mõelda ja tegutseda.

Pildi allikas: https://www.analyticsinsight.net/artificial-intelligence-in-music-is-creating-more-creativity/

Viited

1. https://newsroom.spotify.com/2023-02-22/spotify-debuts-a-new-ai-dj-right-in-your-pocket/

2. https://www.linkedin.com/advice/0/how-can-ai-used-create-music-revolutionize-gatvc

Algorithms to Live By: The Computer Science of Human Decisions (raamaturetsensioon)

Brian Christian ja Tom Griffiths - "Algorithms to Live By: The Computer Science of Human Decisions"

Arvutiteadus ehk inglise keeles computer science hõlmab enda all rohkem kui lihtsalt arvutiga seotud teadus. Lahendused sünnivad läbi kompromisside, kus küsimusteks on aeg, ruum ja veakindlus. Kui tõhus on sorteerimine ja vaste leidmine? Kui palju on vaja vahemälu, et mahutada piisavalt palju informatsiooni, ilma et midagi läheks kaotsi? Ning kas arvuti leiab läbi algoritmi lihtsalt ühe õige vastuse või on selle taga midagi rohkemat? Kõik need küsimused on pealtnäha seotud tehnoloogiaga, kuid loogika, millel taolised lahendused põhinevad, võib omada rakendust ka meid ümbritsevate probleemide jaoks.

Teos sisaldab 11 teemat, kus autorid toovad ajaloo, uuringute ning tänapäeva kaudu põnevaid tendentse. Kõiki päriselu valemeid seob üks probleem – kuidas teha parim otsus? Isegi kui me ise seda ei märka, siis kasutame argielus n-ö algoritme kui retsepte mingi otsuse langetamiseks. Hasartmängu saalid pole just kõige argipäevasem näide, kuid siinkohal ilustab näidet, et läbi algoritmi saadakse aru millal alustada ja millal lõpetada. Mänguautomaadid toimivad justkui juhuslikul õnnel, kuid lõpetame ühel mängimise kui kaotame ja alustame uuega ning taaskord kordame sama tsüklit. Lõpuks läheme tagasi selle juurde, millega kõige enam võitsime. 

Autorid käsitlesid ka algoritmi, mis paneks paika aja, millal lõpetada otsimine ja teha oma otsus – 37% reegel. Mida suurem on valik seda olulisem on vaja teada, millal lõpetada otsimine, sest mida suurema hulga seest otsida, seda väiksem on võimalus, et leitakse see õige. On lihtsam valida parim kahe seast kui valida parim saja kandidaadi seast. Võimalus panna puusse on esimese puhul kõigest 50%. Otsides aga näiteks parim assistent 100 kandidaadi seast peaks läbi viima täpselt 37 intervjuud, mille põhjal panna paika vastavad standardid ning valida järgmine kandidaat kes nendele vastaks. Ehk peatudes õigel hetkel taandub võimalus 37% peale. Samuti kas keegi on mõelnud kuidas kõige optimaalsemalt sorteerida? Kui võtta riiul täis raamatuid ja alustada nende tähestikulises järjekorras tagasi ladumist, siis kuidas oleks see kõige kiirem? Nimelt raamatute ükshaaval riiulile õigesse kohta panek ei ole kõige optimaalsem. Üks võimalik lahendus oleks jagada raamatud võrdseteks kuhjadeks, mis järjestatakse ning mille järel hakatakse järjestatud kuhjasid omavahel kokku panema kuni saadakse üks järjestatud kuhi, mille riiulisse asetamine pole enam kuigi keeruline. Meetod on igati kasutuses arvutite maailmas kui mergesort tehnika.

Autorite Brian Christian ja Tom Griffiths koostöö selle teose kirjutamisel oli tõeliselt muljetavaldav. Peatükid sisaldasid suuresti erinevaid numbreid ja protsente, mis muutsid lugemise veidikene keeruliseks, kuid humoorikad vürtsikused siin-seal hoidsid meele ärkvel ja põnevil. Ise võiksin veel mainida, et kõigi nende ühiseks jooneks on aga aeg. Me tahame teha midagi optimaalsemalt, kuid millise otsuse me langetame oleneb puhtalt sellest kui palju on meil ajavaru. Kui peame homseks viima läbi pakilise otsuse on tulemusest kasu lõikamise protsent väiksem, aga mööda panemise võimalus samuti väiksem, sest valik on piiratud – enam paremat varianti ei saakski tulla. Muidugi kasutada algoritme kui abistavaid meetodeid inimmaailmas, siis peame arvestama lisateguriga – emotsioonid. See kuidas midagi teeme ei pruugi alati olla seotud efektiivsusega, kuid aga olukorrast tuleneva/mittetuleneva "taustamüraga" või kuidas me oleme parasjagu häälestatud. Kui inimese puhul saab rääkida justkui ratsionaalsusest kui ka irratsionaalsusest, näiteks inimene käitub irratsionaalselt kui emotsioonid juhivad meie käitumist. Arvuti puhul esineb rohkem ratsionaalne pool – mõtestatud tegevused. Tekib küsimus, kas üldse või milles seisneb tehnoloogias irratsionaalsus?

Üldiselt leidub teadlaste maailmas alati midagi huvitav ja uut, mida uurida. Nagu teoses viidatud: „The most exciting phrase to hear in science, the one that heralds new discoveries, is not ’Eureka!’ but ’That's funny.’ ”.

Pilt mingil määral "kapsaks" loetud raamatust, mis sai kasutatuna osta.ee-st ostetud

Veel üks pilt koos lugemise käigus tehtud märgistustega, kus näiteks lilla (mida pildil pole küll hästi näha) märgistas neid kohti, mis kindlasti tuli lisada

Kasutatavus veebis – näidetega (teema 12)

Üks olulistest asjadest, millele millegi loomise puhul keskenduda tuleb, on kasutatavus – kui mingit veebilehte, teenust või rakendust on raske kasutada või selle kasutamine pole meeldiv, siis on suur tõenäosus, et kasutaja leiab mõne parema või mugavama alternatiivi.

POSITIIVNE NÄIDE

Tuua välja midagi sellist, mis oleks väga hea või lausa ideaalse kasutatavusega, on raske, kuid kui rääkida positiivsetest kogemustest, siis on arvatavasti väga lihtne kasutada YouTube’i, juhul kui keskenduda seal peamiselt ainult sisu tarbimisele. Videote haldamise ja postitamisega on pilt juba aga natukene kirjum (vähemalt minu arust see vanasti selgem). Videote vaatamiseks on vaja aga kirjutada otsingusse vaid mingid märksõnad, vaadata mida on postitanud tellitud kanalite poolt, vaadata erinevates kategooriates olevaid videoid või klikkida automaatselt soovitatud videotele. Kõik nupud on üldiselt väga aimatavates kohtades ning ei vaja isegi väga õppimist, millest saab järeldada ka seda, et üldise kasutamise poolest on see tõhus ja meeldejääv. Vigu teha pole eriti lihtne ning nende korrigeerimine ei tohiks väga vaevarikas olla. Seega võib üldiselt sellega üpriski rahule jääda. Kui midagi häirib, siis on need arvatavasti reklaamid, mida tänapäeval ei saa isegi enam pärast kolme sekundit vahele jätta ning need võivad ka muud sisu katta. See probleem on aga lahendatav kas Premium’i ostmise või teiste YouTube’ile mittemeeldivate viiside kaudu.

Tegelikult on mugav kasutada ka väga paljusid erinevaid ostu-müügi lehti, kus otsimine ning filtrite kasutamine on lihtne ja enesestmõistetav ning ühegi toimingu tegemine ei vaja lisanduvat abi.

NEGATIIVNE NÄIDE

Kui mõelda halvematele kogemustele, siis tuleb esimesena pähe Digilugu, mis nüüd on küll asendatud Patsiendiportaaliga. Digilugu oli oma välimuselt juba väga vanaaegne ning niimoodi väga pikka aega. Väga keeruline oli selles navigeerida, sest täpselt polnud aru saada, kust midagi leida. Mõni menüü nägi välja selline, et sinna ei peakski kasutaja sattuma või et see pole veel valmis. Kui keskenduda Nielseni komponentidele, siis õpitavuse koha pealt oli selle lehega nii, et pärast pikemat kasutamist sai selgeks kus midagi asus, kuid see ununes väga kiiresti. Seega pärast pikemat vahet pidi hakkama jälle otsast peale lehte tundma õppima hakkama ning seega oli probleeme ka meeldejäävusega. Tõhusus polnud samuti parim, sest paljud tähtsad menüüd peitusid teiste valikute sees ning nendeni jõudmiseks pidi tihti palju niisama klõpsima. Suure tõenäosusega polnud lehe veakindlus ka suurepärane, sest juba harjumatu kasutajaliidese tõttu polnud nende tegemine võimatu. Üldine kasutuskogemus rahulolu poolest oli üsna keskpärane või pigem isegi kehv, kuid see leht ise oli enda põhimõtte poolest väga vajalik ning on positiivne, et see uuendatud Patsiendiportaaliga asendati.

Lisanäitena toon välja ka Facebook’i seadete muutmise pärast seda kui osad valikud viidi üldisesse Meta „kontokeskusesse“ ning mõni jäi Facebook’i enda seadete alla. Kuna erinevad seaded ja valikud on laiali erinevates kohtades, siis on neid väga raske leida isegi pärast pikemat kasutamist, ehk jällegi on selle kasutama õppimine ning meelde jätmine raske. Seega pole selle kasutamine ka tõhus ega liialt meeldiv.

IT ja keskkond (vabablogimine 4)

Kuna IT areng on olnud meeletu ning aidanud ka inimeste elusid kergemaks ja mugavamaks muuta, siis on paratamatult kaasnenud sellega ka teatud sorti tagajärjed. Vaatame, millised on IT mõju plussid ja lahendused keskkonda silmas pidades.

MÕJU KESKKONNALE

IT-sektor on väga suur energiatarbija terves maailmas – väga suurtes kogustes kulub energiat andmekeskuste ja võrkude toimimise jaoks. Sellele lisaks vajavad energiat ja tekitavad reostust ka elektroonikaseadmete kasutamine, nende toomine ning ka kõrvaldamine.

MÕNINGAD PLUSSID JA LAHENDUSED

Tänu võimalusele teha kaugtööd ning viia läbi erinevaid koosolekuid virtuaalselt, väheneb vajadus väga paljudel inimestel auto, bussi või mõne muu vähemloodussõbraliku transpordiviisiga kuskile kohale minna, vähendades sellega heiteid. Loomulikult oleneb palju ka töötajate elukohtade ja kontori vahemaast.

Pilvandmetöötluse kastumine võib samuti olla üks viis jätkusuutlikkuse tagamiseks. Sellised andmekeskused asuvad lähemal elektrijaamadele, et vähendada kaduva energia hulka ning samuti kasutavad taastuvenergiat ehk näiteks päikese-, tuule või hüdroenergiat, vähendades sellega kasvuhoonegaase. Kokkuvõttes on pilvandmetöötluse pakkujate teenuste kasutamine erinevate ettevõtete jaoks ka soodsam, sest puudub vajadus enda IT-infrastruktuuri järele, mis vajab pidevalt hooldamist, uuendamist ning tarbib väga suurtes kogustes energiat. Uuendamise puhul tekib ka see olukord, et vanad serverid jm muutub tõenäoliselt lihtsalt jäätmeteks. Samuti kasutatakse modernsetes pilvandmetöötluse andmekeskustes kõige uuemat riistvara, mis ongi energiaefektiivsem ja selle tagamisse panustatakse järjekindlalt. (1)

Kuigi AI treenimine ja töös hoidmine on iseenesest ressursi- ja energiamahukas, siis tegelikult saab AI-st ka kasu olla. Näiteks aitab see prognoosida jäämägede muutuseid, aidata jälgida ja optimeerida jäätmete ringlussevõttu ja ennustada looduskatastroofe – kõik see on inimestele keskkonna koha pealt oluline informatsioon (2).

Tegelikult on suur pluss tänapäeval juba ka see, et ühiskond mõistab palju paremini, kuidas tuleks tõhusalt ja keskkonda säästvalt käituda ja tegutseda – tänu sellele ongi kõiksugu erinevad muutused tegelikult üldse kokkuvõttes võimalikud. Energiaefektiivsus on praegusel ajal arvatavasti kõige olulisem märksõna, mille järgi kõiki uusi tooteid ja teenuseid luuakse.

Pildi allikas: https://www.thedigitalspeaker.com/content/images/size/w2000/2023/02/Sustainable-AI-greener-future.jpg

Viited

1. https://www.linkedin.com/pulse/cloud-computing-sustainability-how-green-neal-davis

2. https://www.gavi.org/vaccineswork/8-ways-ai-helping-tackle-climate-change

(Info)tehnoloogia mõju ühiskonnale (vabablogimine 3)

Tehnoloogia areng on muutnud inimeste igapäevaelu ning oluliselt mõjutanud ka teisi valdkondi, näiteks tööd ja haridust. Vaatame neid muutusi valdkondade kaupa täpsemalt.

IGAPÄEVAELU

Igapäevaelus on lisaks nutitelefonidele tõusnud ka nutikellade kui ka erinevate "nutikodu" seadmete kasutus. Nutikellad suudavad jälgida inimeste tervislikku seisundit, teavitada võimalikest probleemidest ning kutsuda ise abi. "Nutikodu" seadmed, näiteks lukud, valgustid, kaamerad, tolmuimejad jne, saavad olla eemalt juhitud ning nad oskavad järgida kindalt graafikut või ülesandeid, mis neile antud on. Lisaks saavad nad järjest rohkem paremini hakkama ka erinevate koduste kohustustega – näiteks on robottolmuimejad võrreldes varasemate aastatega nüüd väga täpsed ja nutikad ning ei tao ennast vastu seinu ega jää igale poole kinni nii nagu varem.

Kuna erinevad nutiseadmed vajavad selliste oskuslikemate tegevuste ja prognooside jaoks rohkem andmeid, siis on negatiivseks pooleks kogu selle asja juures privaatsuse kaotamine või vähemalt selle vähenemine suurel määral.

TÖÖ

Töö puhul on muutunud see, et paljud ettevõtted ei nõua enda töötajatelt enam füüsilist kohalolekut. Tööd on võimalik teha distantsilt ning tihti ka enda graafiku põhjal. Samas ei saa jätta mainimata seda, et on siiski ka sellised ettevõtteid, kes seda vaikselt jälle vanamoodsaks tagasi hakkavad reguleerima või on seda juba teinud ning tahavad, et nende töötajad vähemalt mingi arv kordi nädalas kontoris käiksid.

Kasutusele on võetud palju uusi platvorme ja tööriistu, mis tööd hõlbustavad ja paindlikumat tööaega soodustavad – see võib aidata parandada ka töö- ja eraelu tasakaalu.

HARIDUS

Teadmiste omandamine on muutunud lihtsamaks kui kunagi varem – individuaalseks õppimiseks on palju informatsiooni ning juturobotite näol ka tugi, mida tuleb kasutada mõistlikult ning mitte lasta sellel kõike eest ära teha, vaid pigem lubada aidata mingite asjade selgitamisega või lihtsamate "töödega", mida tegelikult saab ka ise kergesti teha, kuid mis võivad muidu tohutult kauem aega võtta – niimoodi ei jää enda teadmised puudulikeks ning juturobotist on rohkem kasu kui kahju. Saadud informatsioonis tuleb alati ka veenduda!

Juurde on tekkinud ka palju õppeplatvorme, kus saab õppida pea kõike ja seda endale sobival ajal. Youtube'ist võib reklaamina silma olla jäänud näiteks Skillshare, mis on keskendunud loomingulisemate oskuste, näiteks foto- või videotöötluse huvilistele. Lisaks on tänu internetile võimalik suhelda ka nendega, kes elavad üldse kuskil mujal, et saada abi või arutada teemade üle.

Üks arendus- ja üks ärimudel (teema 11)

Tarkvara arendamiseks on arendusmudelite näol olemas mitmeid erinevaid mooduseid, mida vastavalt vajadusele kasutada. Ühtlasi on olemas ka erinevaid ärimudeleid näiteks tarkvara levitamiseks. Vaatame üht mõlemast eelnimetatust mõne projekti näitel.

Arendusmudel – Iteratiivne ehk kordustega mudel

Tihti on mõistlik tarkvara arendada samm-sammult väikeste tükkidena ja kordustena, et tagada tänu varasemale tagasisidele ning varajasemale katsetamisele võimalikult hea, lihvitud ja väheste vigadega lõplikum toode, mis ei ole tihti siiski täiesti lõplik, kuid (loodetavasti) parem kui eelnev versioon. Sellist lähenemist võib näha näiteks operatsioonisüsteemide loomisel (ja täiendamisel). Kui luuakse näiteks uus MS Windows’i versioon, siis ei pruugi selle algsel väljalaskmise hetkel olla veel kõike soovitud (uut/parandatud) funktsionaalsust, vaid seda lisatakse järgnevate uuendustega juurde. Need muudatused, mida tehakse, on tihti tingitud kasutajate tagasisidest ja üldisest eesmärgist ajaga kaasas käia (lähtudes riistvara arengust jne) ning olla kindel, et toode on ka välimuselt ja käitumiselt modernne ning kaasaegne. Kuna on võimalik mõne varasema punkti juurde naasmine ning sellest jätkamine, siis on ka kindlust põrumistest taastumise osas rohkem. Kuna sai ennist juba MS Windows näiteks toodud, siis võib-olla saab spetsiifilisemaks näiteks tuua ka seda, kuidas Microsoftil Windows 7-e järglase Windows 8-ga paljude kasutajate jaoks negatiivsete ja ebamugavate muudatuste tõttu eriti hästi ei läinud, mistõttu tehti sellest saadud kriitika põhjal edasi Windows 8.1, proovides olukorda parandada, kuniks pöörduti Windows 10-ga tagasi taas Windows 7-e moodi töölaua juurde ilma ebameeldiva Windows Phone’i operatsioonisüsteemi meenutava (ava/start)kuvata. Seega on sellise arendusmudeli kasutamine operatsioonisüsteemide arendamiseks oluline ning kasulik.

Ärimudel – Tarkvara kui teenus

Kui varem oli levinud see, et tarkvara sai ühekordse maksega endale osta, siis tänapäeval läheb aina rohkem firmasid üle sellele põhimõttele, et nende tarkvara on kättesaadav pidevate kuu- või aastapõhiste maksetena ning olemas tihti ka pilvepõhisena. Üks tuntumaid ettevõtteid, kes niimoodi tarkvara teenusena müüb, on Adobe enda Creative Cloud’iga, mille ostmine tagab juurdepääsu väga paljudele olulistele video- ja fototöötlusprogrammidele. Selle positiivne külg võib olla see, et kasutada saab tarkvara uusimat versiooni, mis tagab tihti vähesemate probleemide olemasolu ning suurema kindluse. Sellegipoolest on selline variant tavakasutajate jaoks tihtipeale pikema aja peale kallim. Teoorias võib olla ka olukordi, kus see lahendus teeb aga asja odavamaks – kui tarkvara on vaja ainult lühikeseks ajaks, siis selle ostmine näiteks ainult kuuks on oluliselt odavam kui terve tarkvara ostmine. Sellegipoolest on ettevõtteid, kes antud näite puhul suuremas hulgas Adobe’i tarkvara vajavad, sest näiteks Adobe Premiere, Illustrator või Photoshop (ja ka mitmed teised) on filmi- ja fototööstuses väga populaarsed ja laialdaselt levinud ning suure tõenäosusega oskavad nende töötajad just neid parima tulemuse saavutamiseks kasutada ja on just nendega harjunud – selliste ettevõtete jaoks võib niimoodi teenusena tarkvara kättesaamine suuremates kogustes tarkvara soetamise ja pidevate värskenduste saamise ja tagamise lihtsamaks teha.

Biomeetrilised isikutuvastusviisid rakendustes ning seametes (vabablogimine 2)

Kuigi biomeetrilised isikutuvastusmeetodid on eksisteerinud juba pikemalt, siis on need just viimastel aastatel väga palju populaarsust kogunud. Vähemalt endale on jäänud selline mulje, et varem oldi nende osas palju skeptilisem. Kaheldi nende turvalisuses ning ühtlasi ei tahetud lihtsalt endast kuskile sõrmejälgi ega ka näojooni maha jätta. Kuigi erinevaid biomeetrilisi andmeid kasutatakse isikutuvastuseks ja turvalisuse tagamiseks erinevates valdkondades, sh riigi poolt kodanike turvalisuse huvides, siis võtan siin pigem ette biomeetriliste tuvastusviiside kasutamise igapäevastes nutiseadmetes ja rakendustes (ehk peamiselt sõrmejäljetuvastus, millest kõik peamiselt alguse sai, ning näotuvastus).

Kuigi ei saa kindlalt väita, et tänapäeval enda sõrmejälje andmine või näo näitamine igatpidi ja igal pool eelnevalt mõtlemata liigselt mõistlikum oleks (selle küsimuse tõttu, et mis nende andmetega tegelikult teha võidakse ja mis on riskid), siis on ikkagi toimunud biomeetrilise isikutuvastuse valdkonnas areng ning nüüdseks on niimoodi võimalik juba väga mitmetes kohtades enda isikut tõendada ja sisse logida, sh pangarakendustesse ning teha seal isegi väiksemaid makseid. Lisaks sellele kasutavad sõrmejälje- ja näotuvastust sisselogimiseks lisaks nutitelefonidele nüüd ka erinevad sülearvutid. Kogemuse põhjal on nutiseadmete seas sõrmejälje- ja näotuvastus üldiselt kasutatavuse poolest üsna samaväärseteks ning kõige populaarsemateks kujunenud – mugavuse tõttu on võib-olla uuemate seadmete seas näotuvastus nüüd isegi levinumaks lahenduseks muutunud.

Ideaalis aitab biomeetria kasutamine turvalisust suurendada – näo või sõrmejälje järeletegemine kuskilt eemalt on pea võimatu. Biomeetriaga sisselogimine või seadme lukust avamine on ühtlasi palju mugavam kasutaja jaoks ning muudab tervet protsessi lisaks mugavusele ka kordades kiiremaks. Biomeetrilisi vahendeid saab kasutada ka lisaturvalisuse tagamiseks, integreerides neid teiste sisselogimise meetoditega ehk näiteks tavaliste paroolidega. (1)

Kuigi biomeetriline tuvastus ei pruugi alati täiesti täpne olla ning sõltub palju ka kas siis näiteks sõrmejäljelugeja, (infrapuna-) kaamera ja valgussensorite kvaliteedist, täpsusest ja tarkvarast või keskkonnast, sõrmejälje seisust või valgusest, siis tundub, et vähemalt nutiseadmete avamiseks jm sellise jaoks on see hetkel piisav ning areneb hea kiirusega. Samuti on oluline vältida erinevaid andmelekkeid, mis võiksid ebamugavusi, erinevaid rikkumisi, pettusi või vargusi põhjustada.

Viited

1. https://frontegg.com/blog/biometric-authentication

Mõtteid Eben Mogleni 1999. aasta artiklist (teema 10)

Eben Moglen on 1999. aastal kirjutanud artikli Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright, mis räägib väga üldistatult öeldes sellest (või siis pigem lausa ennustab seda), kuidas on ning võib hinnanguliselt muutuda tulevikus vabatarkvara kasutus (ning kuidas edeneb selle "liikumine") ja mis saab autoriõigustest. Kui palju nendest hinnangutest on siiski enam-vähem täppi läinud?

ENNUSTUSTEST

Alustades millegi sellisega, mis on vähemalt mingil määral täppi läinud, siis vabatarkvara kasutus ning populaarsus on tõesti selle ajaga väga palju suurenenud ning ühtlasi on see positiivselt muutnud ka paljude arvamust ning innustanud neid vabavaralisi alternatiive otsima ja kasutama. See on positiivselt mõjutanud ka tarkvaratööstust, mis on muutunud avatumaks ja koostööle rohkem orienteeritumaks. Igapäevaselt kasutatakse erinevates sektorites väga suurel hulgal vabavaralisi rakendusi, serverite puhul on väga levinud ja hea valik just vabavaraline operatsioonisüsteem ning ega ka tavalistes arvutites mõne sellise operatsioonisüsteemi nägemine enam haruldus pole – kõik see on tõestus sellele, et vabavara on kõikide nende aastate jooksul pärast selle artikli kirjutamist populaarsust kogunud, arenenud ning väga paljude jaoks ka ainuõigeks valikuks muutunud. Sellegipoolest ei ole kuskile haihtunud ka piirangutest pungil omandvara – leidub siiski ka palju neid, kes erinevatel põhjustel seda eelistavad või arvatavasti pigem sellega lihtsalt "harjunud" on. Seetõttu on ikka segase näitena maailmaga võrreldes selline olukord, et kui riistvara on justkui loodus, mis on üpris kindlalt paika pandud, ning tarkvara on justkui inimesed ja nende olemus või loomus, mis on "paindlik", siis juhul kui kõike seda loova poolega seonduvat omatakse, piiratakse ja pannakse kindlalt paika, tekibki olukord, et mingil hetkel pole enam hästi võimalik midagi uut luua või olemasolevale lisada – tekivad probleemid vabaduse ja kontrolliga. "Väga piiravate tingimustega kinnise lähtekoodiga kellelegi kuuluvat tarkvara", mis justnimelt tarkvara vaba arengut ja innovatsiooni piirab, toodetakse ja hoitakse aga siiani palju – seega pole täppi läinud see, et vabavara liikumine intellektuaalomandisüsteemi, autoriõigusi või kinnise lähtekoodiga tarkvara täielikult troonilt tõukaks.

KONKREETSEMALT AUTORIÕIGUSTEST

Autoriõigustega seonduvast aga nii palju, et kuigi need pole kuskile kadunud, siis võib-olla on ikkagi aru saadud sellest, millist mõju need võivad avaldada juhul, kui nende kehtivusaeg on väga pikk. Selle umbes 20-aastase perioodi jooksul on kindlasti vabavara näitel nähtud seda, kuidas liigsete piirangute puudumine mõjub positiivselt innovatsioonile, tarkvara arengule ning ühtlasi arengu kiirusele ning erinevate (rohkemate) variantide tekkele. Need olid ühtlasi umbes need punktid, mida ka Moglen välja tõi, olles skeptiline selle kohta, mida selline reguleerimine negatiivselt mõjutab ning kuidas see tarkvaraarendust ja turgu pidurdada/mõjutada võib. Seega väitiski ta, et tarkvara käsitlemine omandina toob halva tarkvara tekke. Maailm meie ümber muutub, kuid piiranguid tekitava paberimajanduse ja igasuguste õiguste (omamise) tõttu pole võimalik ajaga vabalt kaasas käia, et luua innovaatilist ja piiranguteta tarkvara, millest kõik kasu saaksid. Siiski, tänu vabatarkvara levikule, on tulnud palju alternatiive omandvarale, mis ühtlasi tähendab seda, et need alternatiivid on sellised, mis pole absurdsete piirangute ja tingimustega ja soodustavad nendest edasi arendamist. Täiendavalt aitab tegelikult juba ka see, kui inimesed autoriõiguste pika kestvusaja ja sellisel kujul olemasolu kohta arutavad ning seda teemat aeg-ajalt tõstatavad, sest iial et tea, kui see võib pikemas perspektiivis ka asju suuremas mahus muutma hakata. Hetkel on autoriõigused erinevates riikides natukene erinevalt reguleeritud, kuid ei saa lootust kaotada, et ehk tulevikus nende kestvusaeg taas üle vaadatakse ja uuesti hinnatakse (sõltuvalt hetkeolukorrast ja arengust, arvestades sellega, mis on tuleviku ja innovaatilisuse jaoks parim).

IT ja e-kaubandus (vabablogimine 1)

Tehnoloogia arenguga on väga suuri edusamme teinud ja arengut näidanud e-kaubandus, ehk väga lihtsaks on muutunud kõiksugu asjade ostmine ning elu ilma e-poodide ja sellise lihtsuseta paljud inimesed enam ette kujutada ei oskagi. Samas võib sellises lihtsuses leiduda ka negatiivseid külgi.

Nüüdisaegne ostlemine kui ka ostude eest maksmine on muudetud inimeste jaoks väga kergeks. Inimestel pole vaja näha palju vaeva ei kauba tellimise, selle eest maksmise ega ka kättesaamisega. Kaubavalik on palju suurem ning samuti on lihtsasti võimalik tellimine ka välismaalt. Maksmine on palju turvalisem ning võimalusi maksmiseks on väga palju erinevaid. Mõnel juhul on maksmiseks vaja teha vaid paar klikki ning näidata enda nägu või mõnda muud biomeetrilist elementi. Biomeetriliste autentimisvahendite ning üldine (info)tehnoloogia areng aitavad tagada paremat turvalisust, kuid kindlasti ei ole see kindlus sajaprotsendiline ning teenuseosutaja peab mõistma enda vastutust nii nagu ka kõik teenusekasutajad peavad mõistma, kuidas enda andmete ja paroolidega ringi käia ning riskiolukordades käituda.

Ostlemiskogemus on palju personaliseeritum ning lisaks sellele esineb ka personaalseid pakkumisi kui ka soodustusi, millest on palju kergem teada saada või mida on palju kergem märgata (1). Ka poepidajad saavad e-poe pidamisest kasu – igalt pool ning igal ajahetkel kättesaadavus klientidele tagab lisaks mugavusele ka suurema kasumi (2). E-poodides on olemas ka klienditugi, mis oskab vastata klientide küsimustele ja muredele ning need võimalikult kiiresti lahendada. Seetõttu ei tunne inimene ennast ka e-poes liiga abituna. Samas võib minu arust negatiivsena välja tuua seda, et tänapäeval on paljudes kohtades reaalsed inimesed asendatud juturobotitega, millest pole spetsiifilisemate murede ja küsimuste korral kuigi palju abi. Seetõttu võiks ikkagi tagada ka kerge võimaluse saada abi klienditoelt ilma pika automatiseeritud protsessi läbitegemiseta. See on üks selline asi, mistõttu tuleks võib-olla tehnoloogia ja kaubanduse integreerimisel olla natuke tagasihoidlikum ning kõike kohe mitte automatiseerida.

Seda, et šoppamine nii kergeks on tehtud, võib veel teatud põhjustel negatiivseks lugeda – lisaks sellele, et inimesed kulutavad lihtsuse tõttu rohkem raha, siis suureneb seetõttu ka tarbimine ning mittevajalike asjade ostmine, mida võib ehk ka mingil määral reostuseks liigitada või lugeda.

Pildi allikas: https://www.cxtoday.com/contact-centre/the-state-of-cx-in-ecommerce-for-2023/

Viited

1. https://industrywired.com/how-does-technology-impact-on-e-commerce-industry/

2. https://brandshark.com/impact-of-e-commerce-on-business/

Kaks erineva juhtimisstiiliga juhti (teema 9)

Iga inimene mõtleb erinevalt ja teeb sellest tulenevalt ka otsuseid isemoodi. Samuti ei ole samasugused ka kõigi prioriteedid ega nägemused. Nii on ka juhtidega – igal juhil on lisaks eelnimetatud erinevustele ka juhtimise puhul enda stiil ja roll, kuidas ettevõtet juhtida ja otsuseid teha.

ARENGUMOOTOR

Taavi Kotka on ennast innovaatilise ja ajaga kaasas käiva juhina tõestanud mitmel viisil. Ta alustas oma teekonda programmeerijana, jõudes seejärel ühe tuntuima ja edukaima tarkvaraarendusfirma Nortali ehk varasema nimega Webmedia juhtivale positsioonile. Ta oli Eesti esimene IT-juht ajal, mil toimus Eesti areng digiriigina ning oli samuti üks maailma esimese e-residentsuse programmi kaasloojatest ja -käivitajatest. See on toonud Eestile tähelepanu üle terve maailma ning ühtlasi nimetati Taavi Kotka 2014. aastal Euroopa parimaks IT-juhiks. Pärast erasektorisse naasmist aitab Kotka idufirmasid ning pakub ka konsultatsioone näiteks digitaalse transformatsiooni küsimustes. (1)

Kuna nii Nortali juhtimine, e-residentuse programm kui ka muude teenuste digitaliseerimine ning noorte (ja innovaatiliste) idufirmade suunamine on väga suuresti seotud innovaatilisuse ning ajaga kaasas käimisega – teistega võrreldes teatud aladel isegi võib-olla ajast ees käimisega – siis sobib see roll Kotka juhtimise iseloomustamiseks.

ÜLEMUS

Kui rääkida võimu kasutamisest ning ootamatutest ja vahest isegi ränkadest otsustest, siis võib välja tuua Elon Muski. Kuigi tema rolli enamik ettevõtete puhul võib liigitada ka juhiks ja arengumootoriks, siis pärast Twitteri (nüüd X) ostmist ning sealsete muudatuste tegemist võib tema juhtimises näha ka ülemuse rolli.

Nimelt hakkas Musk kiiremas korras muutma ettevõtte struktuuri, vallandades väga suure osa töötajatest ning muutes isegi kardinaalselt platvormi nime, edasisi eesmärke ja tööpoliitikat. Väidetavalt oli töötajatele antud ultimaatum, kas lahkuda või teha väga palju tööd väga lühikese ajaga. Samuti ei saadud täpselt aru sellest, mida üldsegi luua tahetakse. Kõik see oli töötajatele emotsionaalselt ja füüsiliselt väga kurnav. (2)

Ehkki ka selles leidub innovaatilisust, sest Musk tahtis teha midagi erakordset (tegelt algselt isegi teadmata, mida), siis on see ikkagi näide võimu kasutamisest ning väga paljusid puudutavate muutuste tegemistest ja kiiruga tehtud otsustest.

Pildi allikas:
https://startupsmagazine.co.uk/article-art-balancing-leadership-and-management-startup

Viited

1. https://taavikotka.com/

2. https://nextsteppartners.com/elon-musk-twitter-the-case-study-of-all-case-studies/ 

IT haridusvõimalused ja nende olulisus (teema 8)

Selle jaoks, et IT-maastikul kuskile jõuda ja midagi saavutada, on oluline, et on olemas vajalikud teadmised spetsiifiliste või ka üldisemate ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks. Üldjuhul võib välja tuua kolm võimalust nende oskuste ja teadmiste omandamiseks – klassikaline kõrgkool, rakendus- või kutsekõrgkool või omandada mõni erialane kutsetunnistus, näiteks Cisco sertifikaat.

Klassikaline kõrgkool

Klassikaline kõrgkoolidiplom on kolmest loetletust arvatavasti kõige prestiižsem. Võib oletada, et inimene, kellel see on, omab laia silmaringi, rohkelt üldiseid teadmisi ja oskab hästi kinni pidada kokkulepetest, tähtaegadest ning on selles mõttes usaldusväärne. Kuigi ka kõrgkoolis on rõhk praktilistel oskustel ja teadmistel, siis võrreldes kutsekooliga on suurem panus ka üldisematel ainetel, mis ei pruugigi liigselt erialaülesannetega seotud olla, kuid mille eesmärk on õpetada õppima ja treenida kõikehõlmavamat mõtlemist. Seetõttu on selle haridusega võimalik pürgida kõrgematele ametikohtadele ning võib-olla osata olla avatum ja rohkemat hoomav. Tõestust selle kohta, et klassikalise kõrgkooli lõpetanud inimene oskab iseseisvalt hakkama saada, õppida ning on usaldusväärne, lisab see, et tõenäosus omada seda diplomit mitte midagi tehes ja kuupäevadest kinnipidamata on väike. Seega on võimalik, et see diplom tõestab kõige enam hoopis inimese potentsiaali ja usaldusväärsust koos vajalike teadmiste ja oskustega tööturu jaoks. Inimene ei pea tingimata olema piiratud kindlat sorti ülesannetega, kuna omab häid oskusi edasiarenguks.

Rakendus- või kutsekõrgkool

Rakendus-/kutsekõrgkoolist saadud teadmised viitavad peamiselt sellele, et selle diplomiga isik oskab hästi praktilisi ülesandeid ja probleeme lahendada või midagi arendada ja luua. Täpsemalt oleneb see sellest, mille poole on spetsiifilisemalt õppeteel kaldutud, kuid võrreldes erialase sertifikaadiga, on teadmised oluliselt laiemad. See diplom omab kindlasti vähem prestiiži kui klassikalise kõrgkooli oma, sest tihti võib selle omandamine olla kergem ja ka kiirem. Keskendutakse vaid konkreetsetele erialaga seonduvatele tegevustele ning vähem rõhku on sellistel üldisematel loogika ja mõtlemisega seotud ainetel, mis nõuavad väga head teoreetilist arusaama ja laialdasemaid teadmisi. See haridus võib olla hea viis kiiremini tööturule sisenemiseks, kuid kindlasti tuleb arvestada, et suure tõenäosusega on niimoodi raskem saada kõrgetele ametikohtadele. Kindlasti ei tohi arvata, et seda teed minek kuidagi väga palju halvem oleks, sest paratamatult on ühiskonnas vaja erineva tasemega töökohtadele erinevate oskuste ja teadmistega inimesi.

Erialane kutsetunnistus

Erialane kutsetunnistus tõestab peamiselt seda, et omandatud on mõne kindla spetsiifilise toote või tarkvara haldamise ja võimalike probleemide lahendamise oskused. See tunnistus võib osutuda teadud olukordades väga kasulikuks, sest paratamatult leidub palju selliseid tooteid, mille kasutamine ei ole nii enesestmõistetav ega lihtne. Toode või lahendus võib olla koostatud nii, et inimesel, kel puuduvad vajalikud teadmised, ei pruugigi olla võimalik iseseisvalt midagi olulist muuta ega teha. Kui selline toode või tarkvara on kasutuses, on oluline, et seda haldaks piisava pädevuse ja teadmistega inimene, kuna iga tegevuse jaoks kuskilt mujalt vajalike protseduuride uurimine ilma aimduseta, mis võib valesti olla või kuidas peaks üldse tegutsema, võtab palju aega ning pole ühegi ettevõtte jaoks optimaalne. Sellist pädevust tõestabki ideaalselt erialane sertifikaat. Arvatavasti on levinuim see stsenaarium, et erialane kutsetunnistus on lisa põhilisele IT-ga seotud haridusele ning pole ainus tunnistus selle isiku jaoks – seega on selline sertifikaat hea täiendus ja rohkemate ning paremate võimaluste avaja tööturul, kuid sellest üksi võib jääda väheks.

Pildi allikas: https://www.pioneershiksha.com/news/3020-importance-of-it-in-education.html

Kolme litsentsi kokkuvõtted (teema 7)

Kuna Naatan Nohikul on tarkvaraprojekti jaoks valida kolme litsentsi vahel, siis leiab siit väikese kokkuvõtte nende kolme valikus oleva litsentsi kohta.

ÄRIVARALINE LITSENTS (EULA)

Ärivaraline litsents tasub valida siis, kui puudub tahe tarkvaraprojekti vabalt koos avatud ja muudetava koodiga edasi levitada nii, et ka teised saaksid seda vabalt kasutada, kohandada ja arendada. Niimoodi on võimalik hoida ja kaitsta enda koodi, hoides selle müümise ja levitamise kontrolli ning kehtestades sellega ka n-ö rangemad tingimused tarkvara kasutamiseks. Teatud vaatenurgast võib selle puuduseks osutuda see, et sellistel tingimustel ei ole võimalik kaasata kogukonda arendusse ning teha kogukonnaga koostööd. Puudub võimalus näha lähtekoodi, mis toob endaga kaasa piiranguid ja tekitab ka turvalisusega seotud küsimusi. Samas võib see olla vajalik, kui tegu on millegi salajase (saladusi peitva) ja olulisega, mille puhul ei taheta et kogukond koodi näeks ega aitaks ning lähtekoodi vaba kättesaadavus võib tekitada turvaaukude ärakasutamist või muid turvariske. Selle litsentsiga tarkvara eest saab ka raha küsida.

GNU GPL (copyleft)

GNU GPL tasuks valida aga siis, kui on tahe teha vastupidiselt ärivaralises litsentsis loetletule. Seega saab tarkvara levida vabalt, seda saab vabalt kasutada ning see on avatud ja muudetava koodiga. Samuti on edasiarendamine ja kõige olulisemana ka õiguste edasikandumine võimalikud. Lisaks teeb see võimalikuks kogukonna kaasamise ning kindlustab, et ka need versioonid levivad samadel tingimustel ehk jäävad samamoodi vabaks ja avatuks. Samuti võib samadel tingimustel levitamise nõuet pidada ka puuduseks, sest see piirab mõningal määral vabadust teiste edasiste arenduste kättesaadavuse osas. Arvatavasti sobibki see litsents juhul, kui eesmärk on tarkvara vaba levitamine ning võimaluse andmine kogukonnale koostöö tegemiseks ja sellega ka algse tarkvara parandamiseks, uuendamiseks ja heas korras hoidmiseks. Selle litsentsiga tarkvara ei pea tingimata tasuta olema.

BSD LITSENTS (copyleftita)

Kolmanda valikuna on olemas ka BSD litsents, mida tasub valida siis, kui on tahe, et tarkvara oleks kättesaadav sarnastel tingimustel GNU GPL litsentsile, kuid selle erinevusega, et puudub õiguste edasikandumine. Seega selle tarkvara edasiarendused ei pea tingimata olema sama litsentsi all ning see annab suurema valiku kogukonda kuuluvatele edasiarendajatele, sest algse koodi põhjal on võimalik ka ärivara teha. Selliste tingimustega tarkvara võib olla atraktiivsem ja suurema levikuga ning seda on võimalik edasi arendada vabamalt ja paindlikumatel tingimustel. Sellegipoolest võib leida negatiivsena, et edasiarendused ei pruugi olla samamoodi kättesaadavad ja teatud kaastöödest ei ole seega kogukonnale ja algsele tarkvarale kasu, sest neil puudub panus selle tarkvara parandamiseks ja üldiseks edasiarendamiseks, mis ka teistele kasulik oleks. Kokkuvõttes tasub see litsents ära, kui on plaanis tarkvara (koodi) avalikustamine vabadel tingimustel ja selle kasutamise võimaldamine nii avatud lähtekoodiga projektides kui ka kinnises äritarkvaras.

Allikas: https://www.cleanpng.com/png-software-license-royalty-free-software-licensing-a-6502705/

VIITED

Palju abi oli E-ITSPEA 7. nädala teemajutust ning võrdlustabelist.

Paarist WIPO intellektuaalomandi komponendist (teema 6)

WIPO intellektuaalomandimudelil on õige mitu komponenti. Mõni neist on tänapäeval üldiselt hästi toimiv, teine aga keerukas, ajale olemuselt natukene jalgu jäänud või on sellega seotud palju asjatut bürokraatiat. Uurime üht, mis on tänapäeval paremini toimiv ning teist, mis vajab muutmist.

PAREMINI TOIMIV

Üheks paremini toimivaks võib pidada autoriõigusi, sest need on võrreldes teiste komponentidega oluliselt arusaadavam ning hõlmab laia spektrit autori poolt loodavat, nagu teoseid, programme, reklaame, filme, muusikat, tehnilisi joonistusi ja arhitektuuri. Kuigi see ei kata muud sorti ideid, esemeid jms, siis on see siiski väga lihtne ja hea viis autori loomingu kaitsmiseks ilma liigse paberimajanduseta. See annab loojale kindlustunde ja võimaluse teenimiseks ning võib ühtlasi anda ka motivatsiooni edasiseks, sest loodu selles kindlas kujus ja vormis on justkui kindlustatud ning "märk on maha jäetud". Eriti hästi võib see sobida just neile, kes teevad midagi erakordselt loovat. Lisaks sellele kestab see kaitse üldiselt terve autori eluea ning ka pärast seda koos pikendamise võimalustega, mis autori ja tema pärijate vaatepunktist on positiivne, küll aga mitte teiste, sest see võib pärssida teiste tegemisi, loodu sarnaste asjade mitmekesisust ning ühtlasi muuta selle kasutamine kulukaks ja ebaatraktiivseks. Samas võib selle lühendamine tuua aga teistsuguseid probleeme ning ebakindlust. Sellegipoolest, kestvuse diskussioonist olenemata, on autoriõigused võrreldes teist tüüpi intellektuaalomanditega palju arusaadavamad, autoreid kaitsvad ning lihtsasti toimivad.

VAJAB MUUTMIST

Muutmist vajab kaubamärk, sest sellega on tihti erinevaid probleeme ja vaidlusi, mis mõnikord on arusaadavad, kuid teinekord väga absurdsed. Arusaadavad on olukorrad, kus kaubamärki üritatakse jäljendada, et petta ja müüa sarnaseid tooteid. Absurdseks näiteks saab aga tuua aga Microsofti vaidluse MikeRoweSofti nime sarnasuse üle, kuigi need polnud teineteisega seotud isegi tegevusalaselt. Tihti on vaidlused baseerunud sellele, kuidas kellelegi miski tundub, kuid puudub kindel piir, mis vaidluse üldse ära hoiaks ja õigluse määraks. Tarvis oleks uuemaid, selgemaid ja paremaid eeskirju, mis need piirid paika paneks, eriti tänapäevases digimaailmas, kus on veel kergem massiliselt teiste tehtut sarnaste kaubamärkidega jäljendada ning niimoodi ebaausat edu saada ning ühtlasi jäljendatud ettevõtte mainet ja klientide usaldust kahjustada. Lisaks saaks parandada ka ülemaailmset koostööd, ühtlust ja selgemaid nõudeid, et vähendada olukordi, kus üks kaubamärk on ühes riigis lubatud, kuid teises, mis on samuti ettevõtte jaoks oluline, keelatud ning tekitada niimoodi lisaprobleeme. Tänapäevases avatud maailmas on kergem, arusaadavam ja kiirem rahvusvaheline kaubamärgi registreerimine ja nõuete selgus oluline.

Pilt: https://ipo.gov.tt/pay-for-a-trade-mark/

Rohkem infot WIPO intellektuaalomandi komponentidest: https://www.wipo.int/about-ip/en/

Netiketi kaks reeglit tänapäeval (teema 5)

Kuna tänapäeval toimub suurem osa elust ning infovahetusest hoopis Internetis, siis on oluline, et inimesed teeksid seda õigesti ja jääksid viisakaks. Vaatame, kuidas kujutati võrgusuhtluse reegleid eelmise sajandi lõpus ning milline on nende seis tänapäeval.

SAMA TÄHTIS

Sama tähtis või isegi tähtsam on tänapäeval V. Shea netiketireegel number 2, mille põhimõte on, et võrgus suhtlemisel tuleks käituda samamoodi nagu ka igapäevaelus. Seda kiputakse tihti ära unustama või eirama, sest arvatakse, et võrgus on võimalik olla nähtamatu ning anonüümne. Seetõttu muututakse julgemaks ning öeldakse ja tehakse asju, mida enda nime alt ega ka päriselus kunagi ei tehtaks. Inimestel kaob kartus vahele jääda ning ei mõisteta seda, et ka võrgusuhtluse kaudu toimunud varguse või rünnakuga tegeletakse edasi nii nagu seda tehtaks siis, kui sama asi oleks toime pandud tavaelus. Seega ei ole reeglid või suhtlemisstandardid võrgus mitte kuidagi madalamad kui päriselus. Tuleb alati meeles pidada, et ka see, kellega suheldakse, on inimene (kui jätta tänapäevane juturoboti võimalus välja) ning see suhtlus peaks seetõttu välja nägema samasugune nagu see oleks juhul, kui see toimuks näost näkku.

TÄHTSUSE KAOTANUD

Tähtsuse on kaotanud reegel number 4, mis toob välja seda, et tuleks austada teiste inimeste aega ning võrguühendust – tänapäeval seda aga nii tähtsaks ei peeta. Nii foorumites kui ka privaat- ja grupivestlustes ning veebilehtedel ja uudisteportaalides, kus on suhtlemise võimalus, võivad olla pikad, kohmakad ning korduvad sõnumid ning vastutus aja kulutamise ja raiskamise osas langeb peamiselt sellele osapoolele, kes seda ise tarbib või sellel „sisse laseb voolata“ (peamiselt sotsiaalmeedia kaudu). Internetikogemus ja -suhtlus koosnebki suuresti erinevate uudiste, sõnumite või reklaamide mitmekordsest nägemisest ja/või levitamisest, mida tehakse kas niisama või kindlatel eesmärkidel. Natukenegi üldisemad sõnumid või teadaanded lähevad igaks juhuks kõigile ning ei hakatagi mõtlema sellele, kas tegelikult ka kõik seda informatsiooni vajavad. Internetis surfamine ja võrgus suhtlemine on saanud tähtsamaks osaks igapäevaelust ning pole lihtsalt enam mõne grupi või seltskonna huviala või hobi. Samuti ei ole tolleaegseid probleeme seoses võrguühendusega ning selle efektiivne kasutamine pole niivõrd oluline. Olemas on üpriski kiire ja laialdane ühendus ning selle jaoks, et midagi lugeda või näha, pole vaja enam kaua oodata. Sellegipoolest pole liigne raiskamine hea, kuid see pole see enam nii limiteeritud, kui antud netiketi koostamise hetkel.

Pildi allikas: https://knowyourmeme.com/photos/1041397-rules-of-the-internet 

Netikett pärineb aadressilt http://albion.com/netiquette/

Infoühiskonna arengukava lühianalüüs (nädal 4)

Selle jaoks, et pakkuda kõigile paremaid digilahendusi ja -mugavust ning tagada üldiselt paremat digimaailma, on valminud arengukava tegevuste ja eesmärkidega.

TUGEVUSED

Tugevused, mida saab välja tuua, on see, et Eestis on olemas juba (varakult alguse saanud) digiteenused ja -lahendused, mida inimesed igapäevaselt kasutavad ning millest saab tuleviku jaoks palju õppida. Arengukava raames on olemas ka kindel suund ja eesmärgid, mida üritatakse täita. Tahetakse, et inimeste rahulolu digiteenuste ja -maailmaga oleks väga hea ning selle nimel hoitakse vabadust ning tehakse ülikiire internet kättesaadavaks kõikjal. Informatsiooni ja teavet tahetakse koondada ühte kohta, et inimesel oleks seda mugavam jälgida ning andmeid ei peaks sisestama mitmekordselt. See, et Eestis on usk digilahendustesse juba varasemast suur, aitab ka tulevikus ning ka selle arengukava ideede elluviimisel. Suur osa inimestest usaldavad olemasolevaid lahendusi ning tegevuskavas tahetakse seda usku suurendada veelgi, muutes digiühiskonda veelgi turvalisemaks ja usaldusväärsemaks.

NÕRKUSED

Selle jaoks, et muuta digiriigi arendamine ja ülalhoid rohelisemaks, on vaja täpsemalt andmeid koguda ja analüüsida, et aru saada, kuidas seda üldse on võimalik ellu viia. Arengukava loomise hetkeks sellega küll tegeletud poldud, kuid sellega tegeledes on vaja olla väga korrektne ja kõigega arvestav. Paratamatult on kergem hoida vanu ja luua uusi lahendusi nii, et rohelise mõtteviisiga ei arvestata. Lisaks sõltub mingi osa ka muudest teguritest, näiteks kust ja kuidas saadakse (taastuvat ja rohelist) energiat mõistliku hinnaga, kuidas saaks muuta serverikeskuseid ja erinevaid seadmeid efektiivsemaks ning lahendusi tõhusamaks ja üldiselt kogu tervikut optimeerida "rohelisemaks". Andmete kogumisel ja analüüsimisel on lisaks vaja olla veel kindel selles, et kogutud andmed on täpsed ning peegeldaksid tegelikkust.

VÕIMALUSED

Tekib rohkem väljavaateid, kui kasutada avatud standardeid ja lahendusi ning muuta digiriik läbipaistvamaks. Täpsemalt annab see võimaluse paremaks koostööks erasektoriga, mis võib tõsta teenuste kvaliteeti. Tekib võimalus teenuseid sisse osta ning avatud lähtekood võimaldab ka taaskasutust. Suureneb teadlikkus sellest, millised lahendused on olemas või arendamisel ning ühtlasi on kättesaadavam ka muu info, mis puudutab näiteks nõudeid või raamistikku.

OHUD

Rahvusvaheline (peamiselt Euroopa-sisene) koostöö võib olla selline, mida on Eestil üksinda raske kontrollida ning sealsed tagasilöögid võivad olla teatud projektide, piiriüleste teenuste ja lahenduste puhul Eesti jaoks negatiivse mõjuga. Kui osapooli on rohkem, läheb otsustamine ning koostöö paratamatult segasemaks ja keerulisemaks ning lisaks oleneb palju ka pingetest maailmas või koos töötavate inimeste vahel. Seega võib väliskoostöö osutada raskusi, kuid võib samas lõppeda ka väga positiivselt ning olla suur läbimurre. Siiski arvan, et seda võib liigitada ohtude alla, sest see hõlmab rohkem väliseid tegureid.

Arengukava on kättesaadav siit: https://www.mkm.ee/digiriik-ja-uhenduvus/digiuhiskonna-arengukava-2030

Uue meedia (oskuslik) kasutamine (nädal 3)

Meedia kanaleid või väljaandeid, mis kasutavad uue meedia väljundit, on mitmeid. Sellegipoolest oskavad mõned seda teha paremini kui teised. Selles postitused võrdlengi kahte sellist, mis selle oskuse poolest erinevad.

DELFI MEEDIA (alla kuuluvad väljaanded) – oskuslik uue meedia kasutaja

Delfi Meedia alla kuuluvad erinevad tuntud meediaväljaanded, näiteks Maaleht, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Kroonika jpt, on väga hästi suutnud ennast oskuslikult väljapaistvaks muuta. Kõik on suuresti kokku koondatud Delfi lehele. Postitatakse väga tihti sotsiaalmeedias, eriti Facebookis, et levitada uudiseid ja saada klikke. Postitused sisaldavad eksitavaid ja meelitavaid pealkirju või tekste, millele väga paljud inimesed reageerivad. Juba Facebooki postituse kommentaaridesse ilmub väga palju arutelusid, mis omakorda tähendab seda, et see postitus levib ka nende sõpradele, kes selle alla kommenteerivad (sest tavaliselt ilmub ajajoonele postitus, mille alla sõbraks lisatud inimene kommenteerinud on). Tänu sellistele võtetele reklaamib Delfi ennast väga edukalt, kuna ka negatiivne tagasiside ja kommenteerimine aitab neil üha rohkemate inimesteni jõuda. Olen ka ise tähele pannud, kuidas satun tihti Delfi postitusi Facebookis märkama ning nendele klõpsama ja vahest ka kommentaare lugema. Viimast satub eriti tegema juhul, kui artikli sisu on tasuline. Delfi kasuks mängibki see, et nad on suutnud väga erinevate valdkondade väljaanded kõik ühte kohta koondada ning seega sisu mitmekesisemaks muuta. See tähendab, et ka kõige mõttetuma uudisega, mis avaldatakse näiteks Kroonikas, suudetakse Facebooki kommentaarides käima lükata suur diskussioon, mis kandub edasi Delfi enda lehele ja sealt edasi satuvad inimesed ka juba teisi uudiseid lugema. Nipid, mida klikkide saamiseks kasutatakse, pole kindlasti väga viisakad ega eetilised, kuid tänapäeva maailmas sellegipoolest hästi töötavad. Tehakse ka erinevaid taskuhäälingusaateid, millest mingi osa on kättesaadav ka näiteks populaarsel platvormil Spotify. Noorte tähelepanu pälvivad nad lühivideotega TikTokis ning lisaks on Delfil olemas ka enda mobiilirakendus.

Allikas: https://delfimeedia.ee/

IMELINE AJALUGU – mitte nii oskuslik

Ajalooajakiri Imeline Ajalugu pole küll tundmatu ning lisaks paberajakirjana ilmumisele ilmub see ka veebis, kuid siiski on nad võrreldes teiste veebis kättesaadavate ajakirjadega üsnagi tahaplaanile jäänud ning inimesed, kes seda spetsiaalselt ei otsi, seda niisama kogemata ka ei kohta. Neil puudub reklaam sotsiaalmeedias ning ühtlasi on iga artikli sisu tasuline, mistõttu ei ole ka midagi sellist, mis inimest väga seda lugema tõmbaks. Lugeda saab vaid väga väikest juppi artikli alguses, mis ei pruugi olla piisav lugeja meelitamiseks. Varasemalt artiklid nii range tasulise müüri taga ei olnud. Millegipärast ei tundu selle lugemine veebis ka sama, mis on paberil, sest puudub huvitav kujundus ja erinevad pildid, üleminekud ja värvilahendused. Võib jääda mulje, et veebivariant ajakirjast on olemas vaid olemise pärast. Neil on küll Facebooki leht, kuhu siiski üpriski tihedalt postitusi tehakse, kuid need on palju üksluisemad ja kindlasti mitte nii haaravad, kui Delfi omad ning neile reageerib ka palju vähem inimesi. Muidugi on mõista, et kuna tegemist on ajalooajakirjaga, siis on nende sisu suunatud kindlale sihtgrupile, mistõttu on ka nende jälgijaskond väiksem. Sellegipoolest saaksid nad ennast kindlasti paremini esile tõsta, muutes kodulehte huvitavamaks, tehes sotsiaalmeedias rohkem reklaami, laienedes ka teistele platvormidele, lastes natukene rohkem inimestel artiklite sisu lugeda ja niimoodi lugejaid juurde meelitada.

Allikas: https://www.imelineajalugu.ee/

Interneti ajaloo varasemad nähtused tänapäeva võtmes (nädal 2)

DNS – vana, kuid tuttav (ja oluline)

Enne DNSi käis arvutite hostinimede ning nende aadresside määramine käsitsi ning vajas telefonikõne tegemist, et neid HOSTS.TXT faili lisada (1). See oli aga tülikas ning ühtlasi kasvasid ka võrguvajadused.

Paul Mockapetris, kelle ülesandeks oli kasutajasõbralikuma võrgu loomine nii, et inimesed ei peaks peast teadma IP-aadresse, on öelnud, et DNS oli loodud selleks, et võimaldada inimestel kasutada nimesid. Ühtlasi tuli neil mõelda, kuidas korraldada domeeninimede jagamine ning teha süsteem üldiselt selline, et puuduksid liigsed piirangud. DNS loodi 1983 aastal ning pärast seda on sellele tehtud ka palju uuendusi. (2)

DNS-i põhimõte on siduda domeeninimi, mida on inimesel loomupoolest kergem meeles pidada, arvutisõbraliku IP-aadressiga kõrvaldades seega vajaduse inimestel meelde jätta pikki ja kohmakaid IP-aadresse (3). See on suur serverite võrgustik, kus on andmebaasid, mis sisaldavad domeeninimesid ja IP-aadresse (4). 

Arvatavasti mingi osa inimestest ei teagi, et kõik domeeninimed, mida nad sisestavad, tõlgitakse arvuti jaoks IP-aadressideks ning seega ei oska nad ka hinnata seda, kui oluline DNS tegelikult on, võimaldades meeles pidada vaid kergeid nimelisi aadresse ning suurendades kasutusmugavust meeletult – ja seda kõike tänase päevani.

Pildi allikas: https://kinsta.com/knowledgebase/what-is-dns/

MINITEL – ammune ja tänaseks kadunud

Prantsusmaal oli juba 1980. aastatel olemas riigi poolt hallatud avalik võrk, mis eksisteeris enne Internetti ja võimaldas teha erinevaid tegevusi, milleks olid näiteks suhtlemine, uudiste lugemine, ostmine, müümine ja mängimine. Selle töötamiseks tuli ühendada telefoniga arvutiterminal, millel olid olemas ekraan ja klaviatuur. Tänu Minitelile said prantslased ühendada ennast väga paljude võrguteenustega, mida oli üle 25 000. (5)

Isegi pärast Interneti loomist jätkasid sajad tuhanded prantslased Miniteli kasutamist 1990. aastatel, kuid see polnud enam midagi väga erilist ning sellel ei nähtud erilist tulevikku. Samuti oli suur osa inimestest liikunud edasi ka juba tänapäevase Interneti peale. Minitel suleti 2012. aastal. (6)

Kindlasti oli Minitel väga positiivne, kuid paratamatult oli sellel palju piiranguid ning uued ja paremad lahendused võtsid Miniteli ülesanded üle. Tegelikult oli üldse väga muljetavaldav see, kui kaua Minitel vastu pidas ja paljudele meeldis. Siiski, olenemata sellest, et see kaua eksisteeris, ei tea suur osa tänapäeva noortest Minitelist midagi.

Pildi allikas: https://www.theatlantic.com/technology/archive/2017/06/minitel/530646/

Viited

1. https://www.akamai.com/glossary/what-is-dns
2. https://www.cloudns.net/blog/dns-history-creation-first/
3. https://www.cloudflare.com/learning/dns/what-is-dns/
4. https://www.itsasap.com/blog/what-is-dns
5. https://www.theatlantic.com/technology/archive/2017/06/minitel/530646/
6. https://spectrum.ieee.org/minitel-the-online-world-france-built-before-the-web