Selle jaoks, et võimaldada võimalikult paljudel erinevatel inimestel arvutit (ja ka muid seadmeid) kasutada, on oluline tagada neile vajalikud tugilahendused. Vaatame, kuidas sellele Eesti vaatest läheneda võiks.
Tarkvaralisi lahendusi, mis soodustavad arvuti kasutamist, võiks käsitleda kui tavalisi (tehnoloogilisi) lahendusi, sest nendest võivad kasu saada kõik – nende kättesaadavust ja kasutamist ei peaks piirama ning neid ei peaks liigitama vaid erivajadustega inimeste abivahenditeks. Kui lisad ei häiri, siis on pigem parem kui neid on rohkem kui vähem. Ka „imeliku“ funktsionaalsusega programme, tarkvarasüsteeme ja muid lisasid võib saada kasutada mitmeotstarbeliselt – kõigi poolt. Ka nendel inimestel, kel on neid abivahendeid vaja, on kergem, kui kõik on pigem kergesti kui raskesti kättesaadav või siis tarkvarast rääkides juba näiteks operatsioonisüsteemi integreeritud ning mitte olema saadavad vaid lisatasu eest. Eraldi programmide jm tootjad võiksid samuti teha neid erinevaid operatsioonisüsteeme, platvorme ja igasugust riistvara silmas pidades – valik ei peaks olema sellepärast liiga rängalt piiratud. Kõige parem olekski, kui saaks tavalised tooted teha võimalikult sobivaks kõigile – ideaalne lahendus pole nii aga kunagi võimalik, ja arvatavasti poleks isegi siis, kui midagi spetsiifilisemalt tehakse.
Tarkvaratootjatele tuleks teada anda ja rõhutada, millised on täpsemad vajadused, mis programme ja muid lisasid on veel vaja. Seetõttu oleks riigi poolt hea, kui sellistest mõtetest erinevatele tarkvara kui ka riistvara tootjatele teada antakse ja neid vajadusel ka rahastatakse (eriti nt neid, mis on spetsiifiliselt eesti keelega seotud ja ei saa olla täiesti universaalsed). Selliste üldisemate tarkvaraliste lahenduste realiseerimise ühekordsed kulud nende laia haarde tõttu (ehk paljud saavad kasu) võiksid olla riigi kanda.
Lisaks vajavad kindlasti rahastamist spetsiifilisemad seadmed, mida inimestel tuleb osta, ehk näiteks erilised spetsiifilised klaviatuurid, hiired ja muu selline, mida suurtes kogustes ei toodeta või mis sisaldavad mingit kallist tehnoloogiat ning on juba seetõttu kulukad. Rahastamise puhul võiks vaadata, kas on olemas mingeid rahastusprogramme või projekte (nt Euroopa Liidu), mille raames näiteks kasvõi koostöös teiste riikidega üldisemaid lahendusi nõudvaid probleeme lahendada. Teha võiks ka vastavaid ettepanekuid. Suure tõenäosusega tuleks raha eraldada peamiselt erasektori poolt maksudega täidetud riigieelarvest kui muid projekte ja rahastusprogramme ei ole, sest muud head rahastusallikad puuduvad. Võimalik, et sellega peaks tegelema mitu ministeeriumit koostöös, kellest üks on näiteks sotsiaalministeerium. Kaaluda tuleks seda, et riik teeb erivajadustega inimestele mõeldud lahendustele ning seadmetele soodustusi või korvab kallite toodete soetamise muul moel (teistsugused toetused, maksusoodustused). Väiksemate lisade puhul, mida saaks integreerida olemasolevatele välisseadmetega, võiks jällegi tootjatele nendest teada anda ning lasta neil need lisada ja kasvõi normiks teha (nii et nt teatud tooteliinid neid alati sisaldavad) – see on ka erivajadustega inimestele kergem, kui saaks hakkama „tavaliste“ ja ka soodsamate seadmetega, mis on olemas igal pool, kuid kõik sõltub täpsemalt vajadusest ning iga puhul pole selline lähenemine võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar